Ferrino 36h

Kui otsisin pilti oma matkaja profiili jaoks, siis meenus möödunudaastase matkavõistluse algus, hilisõhtune start Kurtna järvede juurest Peipsi poole. Meie võistkonna, Bona Fide tookordsetest tegemistest on Mairolt juba pikalt kirjutanud.


Sellel aastal startis Taevaskojast 27. mail 36 tunni matkavõistluse rajale 37 võistkonda. Rattad olid enne starti jõe äärde rattapunkti ära viidud ja võistluskeskuses jõuab ka möödunud aastatest tuttavate nägude üle rõõmustada. Sõnad loeb teele kaasa värske Lanzarote Ironmani võitja Ain-Alar Juhanson. Matk algab õhtul kell 20 jalgsi mööda teid ja radu lääne poole. Üsna peatselt saab selgeks, et pea kaheaastane paus trennitegemises on jätnud oma ootuspärase jälje minu liikumiskiirusele ja konkurentidega sammu pidada saab raske olema. Õnneks olen kaaslasi eelnevalt hoiatanud. Tempo kujuneb võistkondade viimase veerandi tasemele. Varsti peale esimest kontrollpunkti teeme ka esimesed vead ning sealjuures möödub lustakas meeleolus Koomaklubi sõbralik tiim. Matkame vaheldumisi soostunud rägus ja kruusateid mööda. Väike segadusemoment tekib, kui jõuame Ahja jõeni. Nägemisulatuses on üks jõele langenud puu, aga selle juures tungleb juba tasakaaluharjutajate järjekord. Mõte purdelt jõkke kukkuda ei tundu ka ahvatlev. Õnneks märkab Mart läbi vee paistvat kollast liivapõhja ja jõest läbisumamisel selgub, et sügavust vaevalt põlvini. Kiirelt edasi üle soise luha. Vähehaaval pimeneb. Veidi enne keskööd jõuame Palojärve äärde, kus tuleb lahendada esimene matkaülesanne. Mairolt joonistab tühjale paberile ümber järveümbruse orienteerumiskaardi samal ajal, kui mina võtan ette sokkide vahetuse ja kandade plaasterduse. Vahetult enne võistlust ostetud väärt sokid on osutunud pikal märjal teel sobimatuks: venivad välja ja hakkavad voltima ning hõõruma. Õnneks on vanad head äraproovitud ka kaasas ja ainsaks plaasterdamiskorraks see jääbki. Järgmised 26 tundi on sussid ja sokid minu jalgadega nagu üks. Algavas pimeduses ja lampide valgel orienteerume ümber Palojärve kolme kontrollpunkti otsides. Sealjuures möödub meist taas kaks korda sõbraliku Koomaklubi meeskond. Ülesanne lahendatud, on aeg edasi matkata, käigupealt esimest öist võileiba süües.

Üllataval kombel on metsaradadel arvukalt mahalangenud puid. Oletame, et võibolla jaanuaritormist jäänud. Hiljem selgub, et ka Ahja jõgi on neid tihedalt täis. Korraldajalt kuuleme pärast võistlust, et nädal enne võistlust olla sealkandis tõsine äikesetorm möllanud, mistõttu isegi rajameister ei teadnud, et jõgi puid täis. Ees on veel mõned nuputamised, kuidas ülesharitud lagedatest kõige paremini üle/mööda saada (põldudel trampimine oli diskvalifitseerimisähvardusel keelatud), rukkirääkude rääkumine taustaks, siis veel väike lõik maanteel ja üllatuslikult on järgmine kontrollpunkt Aarna lähedal Ahja jõe sillal. Kanuud! Üllatus-üllatus, kui äkki jalgsimatk lõppes! 50 km see küll veel kokku olla ei saanud, tähendab, küllap tuleb hiljem veel käimist. Seekord siiski kiire soojemate riiete selgatõmbamine, veel natuke võileiba (kes teab, millal ükskord kaldale saab), seljakotid veekindlalt pakitud ja veele! See on mul nüüd tõepoolest esimene kord öösel kanuuga sõita. Elamused täiesti enneolematud. Õnneks on vähemalt veepealsed takistused otsmikulampide valguses hästi nähtavad. Lähemad tunnid kujunevad lakkamatuks kiiruse peale pikali-istesse harjutuseks, mis minu alalist seljavalu arvestades on päris vaevaline. Mõnes kohas on puutüvede alt läbipressimine nii napp, et isegi sõrmed ei või kanuuservast hoidma jääda. Suure manöövritel rabistamisega tuleb paati päris ohtrasti vett ka ning nagu hiljem selgub, lekib kanuu nii ninast kui küljelt. Siiski mitte sedavõrd, kui ühtedel konkurentidel, kelle kanuu korduvalt uppus ning võistkonna lõpuks katkestama sundis. Raudteesilla juures ootab korraldaja Siiri, kes võistlejaid kaldale juhatab, et sillaaluses koses liigset riski vältida. Kosest renni pidi alla on seekord sõitnud vist ainult võitja meeskond. Vesi vahutab seal tõepoolest korralikult. Meil tekib ohuolukord siiski, kui veerandi jagu vesilastis kanuu kiirel sikutamisel kipub silla alt ikkagi vette libisema ja ähvardab mehed kaasa tõmmata. Õnneks jäksavad nad siiski hoida ja järgneb ka kiire kanuu tühjaksvalamine. Natukeseks ajaks see aitab, aga sellegipoolest on kogu varahommikuse sõudmise kõige ebameeldivam osa jalgupidi vees istumisest tekitatud külmatunne. Kaunimad hetked on koiduvalgus jõel, hommikune udu ja vähehaaval üha kõrgemalt särav päike. Kahjuks siiski ei jõua päike varahommikul soojendama hakata. Enne jõuame maabumispunkti. Et see veel kanuumatka lõppu ei tähenda, võib järeldada sellest, kuidas meie maabumise ajal üks esikolmiku võistkondadest parajast ennast uuesti veele asutab. Fotograaf Leivol (segased@EMT) on õnnestunud sel hetkel tabada liidreid, ISC Adventure Team koosseisus Rain, Heiti ja Randy.

Meie ronime maale, ihu seitsmetunnisest istumisest ja külmetamisest kange. Sooja ei saa isegi päikese käes lõkke ääres. Varsti maabuvad ka konkurendid Koomaklubist :) Kugistan veel lõdisedes võileiba, ise näost sinine ja siis on aeg kiirustada rattaparklasse riideid vahetama ja teele. On kell 8 laupäeva hommikul. Rattasõit on kindlalt minu kõige nõrgem ala. Hoolimata nädal varem tehtud pikast soojendusrattamatkast ei ole midagi head loota. Esimene rattapunkt on siiski lähedal, aga seal ootavad hoopis ronimise lisaülesanded. Mart ronib seina ja Mairolt algul köisredeliga puu otsa, seejärel flying fox, tuleb mööda kaldu kinnitatud köit maha tagasi. Järgmisse kontrollpunkti ragistame natuke aega ratast käe kõrval lükates otse üle maastiku, sest teed mööda ringi ma niikuinii kiiremini ei jäksaks sõita. Edasi on juba maantee Põlva poole. Põlvas tuleb kultuurimaja juures uudistajate silma all uuesti mööda seina ronida. Sätin ennast päikese kätte pikutama, sest kui ronimine ei õnnestu, tulevad trahviminutid ja puhkus. Aga õnnestub, nii et puhkus jääb ära. Seejärel paisjärve äärde, kus ootab ratta vigursõidu ja süstasõidu ülesanne. Süstaga teiseltpoolt järve kontrollpunkti võtma sõidan täiesti vabatahtlikult (pildil ei ole siiski mina). Edasi järgneb lõputuna tunduv rattasõit. Linnamäe juures jõuab meile taas järele Koomaklubi. Ei oska muud arvata, kui et neile kohe meeldib meiega ikka ja jälle kohtuda. Pärastlõunal Kivijärve ääres ootab saapaheite ülesanne ja kuna supikeeduülesannet ei tulnudki, leiame, et on õige aeg lõunat keeta. Rabajärve vesi on pruunikas ja konnakulleseid täis. Õnnestub siiski keetmiseks vett ammutada ja tuule käes priimuse leeki põlemas hoida, nii et eineks tuleb kartulipudru suitsuvorstiga. Peatusel kulub ligikaudu 40 minutit. Edasi sõitmine aga muutub mul üha vaevalisemaks, ei jõua ma ära imestada, kuidas mehed igal künkal kannatlikult ootavad, millal ma ükskord tõusust üles saan.

Kell pool neli pärastlõunal on rattasõit selleks korraks läbi ja meie võistkonnast vähemalt minul on hea meel taas kanuusse istuda. Kui hommikul kanuust väljudes olime olnud 25. kohal, siis nüüdseks oleme langenud 29-ndaks. Asume jõuliselt sõudma, et vahet mingilgi määral tagasi teha. Mööduda õnnestubki kahest paatkonnast, näiteks nendest, kes pildil. Paar vahutavat kohta on veel teel, möödume ka uhketest Taevaskoja müüridest. Vähehaaval muutub jõgi laiemaks ja kaldad lagedamaks ning pärastlõunapäikese käes hakkab uni võimust võtma. Kahe tunni pärast jõuame jõeäärsesse kontrollpunkti, kus Jaan Künnap turgutab meid Red Bulli joogiga. Hiljem selgub, et selle joomine oli viga. Alguses võtab ärksaks küll, aga seda hullemine kukub apaatiasse, kui mõju ükskord möödub. Künnapi punkti juures olid köied jalgsi jõe ületamiseks üle jõe tõmmatud. Nägime siiski pealt, kuidas Segased@EMT aega raiskamata vette ja läbi jõe sumas. Kuna vesi oli ainult vööni, tundus see mõistlik otsus olevat. Meil aga oli vaja kõigepealt veel kanuuga lõpuni sõita. Kirikust mööda, Räpina mnt silla alt läbi ja järgmise maanteesilla all oligi maabumiskoht. Vahetame rõõmsaid tervitusi Koomaklubi meestega, kes siia on enne meid jõudnud ning asume ümberriietuma-pakkima. Mairolt valib minekusuuna otse metsatee suunas. Üllatusena on ees jõgi. Jah tõesti kaardil esmapilgul ojana tundunud sinine joon osutub Lutsu jõeks. Kõhklemist siiski pikalt ei ole. Mina ajan küll püksid maha, aga pikemalt viivitamata libistame end vette. Kallas on järsk, aga vesi siiski vaid vööni ja tugeva põhjaga. EMT Kaja jõeületus on ka pildile jäädvustatud.

Jõeületuse järel on tempo tükk aega üsna reibas, enne kui meid vales kohas Ahja luhale jõudmisel lõpuks apaatia tabab. Ei saa kuidagi aru, kas on kaart vale või tegime vea, aga ühel hetkel sumpame jõeluha mudas kontrollpunkti leidmata. Aru ka ei saa kuhupoole minema peaks. Väikest lootust annab Koomaklubi meeste selgade nägemine kauguses, aga eksinud on vist nemadki. Tundub nii, et sellel luhal lõpebki jõud, sest kui lõpuks jõeäärsesse punkti kohale jõuame, mainib Jaan Künnap juba tühja pilku. Tagantjärele kodus orienteerumiskaarte uurides teeb Mairolt selgeks, et võistluskaardil olid teed valesti peal. Viga on muidugi, et kompassiga korralikult suunda ei kontrollinud. Igatahes on täpsemas mõõtkavas kaarti vaadates kohe selge, mis valesti läks ja kustkaudu oleks tegelikult pidanud minema. Aga teha pole tagantjärgi midagi, nii et asume jõge ületama. Mart läheb köisi mööda, meie Mairoltiga sumame läbi. Millegipärast Mardi tasakaaluharjutust vaadates tundub mulle, et ma ei soovi õhtul kõigi riietega vette kukkuda. Kui teisele kaldale oleme jõudnud, siis saabub kohale võistkond ratastel. Tähendab, tuleb ka rattaga veel jõge ületama hakata. Kontrollaja lõpuni on 9 ja pool tundi. Vist ei jõua.

Hämardub. Läheme edasi, aga samm muutub üha töntsimaks. Apaatia. Viimase ehavalguse aegu on juba hallutsinatsioonid silme eest. Maailm omandab mida kummalisemaid valgus-värvivarjundeid. Kui lõpuks vaatetorni juurde jõuame, on juba kottpime. Selleks ajaks on ka otsustatud, et ratastega sõidame küll ainult telkide juurde. Kui niikuinii ei jõua, siis 50 km öist sõitu oleks liiast. Vähehaaval hakkab ka vihma tibama. Meist sammuvad reipalt mööda võistkond Pahad Seemned, kes on täis otsustavust just ratta peal oma tegelikke võimeid näidata. Meil seda lootust ei ole. On jäänud veel viimased kaks tundi komberdamist pimedal metsateel, meeldiv kohtumine metskitsedega, ehmatavad hääled ja vilksatused selja taga (vaimud või hallukad?), siis jõuame veskitammile ja pärast mõningast maadejagamist öiste valvekoerakestega pääseme lõpuks rataste juurde, millega võistluskeskusse jõuab loetud minutitega. Kell on kaks ja stardist on möödas 30 tundi. Kui jäksaks veel 6 tundi rattaga sõita, siis lõpetaksime 28-ndatena. Nõrgemad on kõik juba katkestanud. Aga ei. Sauna, sööma ja magama. Ohh, selleks korraks läbi! Järgmine kord jälle?

Segaklassi võitjate, soomlaste muljed on Team Duro lehel, võistlusjärgseid tervitusi ja pildilinke leidub veel MATKaSPORDI foorumis.

Aga tegelikult, kas ma ikka mainisin juba, kuidas ikka ööbikud laksutasid, rukkiräägud rääkusid, sirelid ja toomingad lõhnasid ning vesi kohises veskitammidel. Ööpimedus, hommikune udu ja päikesetõus Ahja jõel. Jagatud rõõm ja vaev. Mälestusi kogu eluks.