Südasuvi

Kõrge hein ja parmud. Orienteerujate Suvejooksul Palukülas olid üsna mõttetud rajad. Nõgesed üle pea ja läbimatu toomingarägastik, millest ainult võrgendkoid jõudu saavad. Päeva päästis õhtune jalutuskäik ümber Loosalu järve.
Kamuflaažis ja seljakottidega noormehed, kes ennast õhtuks laagrisse sättisid, nentisid, et olen ilmselt eksinud ja hilja peale jäänud. Ju ma jätsin oma valge särgi ja fotokaga grupist mahajäänud turisti mulje. Heh. Tegelikult on tõsi see, et ma polegi varem üksinda raba peal hulkumas käinud. Natuke laudteed oli siiski ka.
Tagasi Tallinna poole sõitsin päikeseloojangutunnil. Loojanguvärvid taevas olid otse ees. Nüüd, kui seda kirjutan, ei ole need veel päris kustunud. Või on see juba koit?