Via.ee Loosalu matk

Pikkadel pimedatel novembriõhtutel on sobiv korrastada pildialbumit ja meenutada suviseid matku. Via.ee matkaseltskonnaga käisime Loosalu ja Paluküla kandis kuumal juulikuisel ajal.
Alustuseks sõidutasid kaks lahket kohalikku autojuhti meid Paluküla Reevimäe jalamilt Loosalu matkaraja Vana-Kaiu poolsesse otsa. See oli tubli kolmveerand tundi rappumist tolmustel kruusateedel. Värske õhu kätte ja oma jalgadel liikuma saamine oli kergendus.

Mööda teed, läbi metsa ja üle väljamägede jõudsime maasikate juurde (mmmm... meenutab maasikalõhna) ja rästikujuttudest hoolimata said kõik suud magusaks. Edasi tuli juba raba nõlv ja raba koos laudtee, älvede ning laugastega. Kes varem ei teadnud (mina), said teada, missugune on huulhein. Usse ei näinudki ühtegi. Kuuma ja kuiva suve tõttu oli raba nii kuiv, et poolest säärest vees sumbata ei õnnestunud. Sussid jäid kuivaks ja sai ka suisa paljajalu käia. Kuivlohu juures saime piltliku õppetunni, kuidas lohk võib olla ühtlasi muhk. Endisest järvesaarest on saanud raba lohk. Kunagisest madalast veepinnast on nüüdseks saanud turbasammalde “kuhi”.

Väike-Loosalu järv oli nagu suur laugas, kusjuures madala turbase põhjaga ning mitte eriti ujumiskõlbulik. Kuuma suve tõttu olid ka älved kangesti kuivad, nii et älvepüherdusest ei tulnud suuremat välja. See-eest sai ujuda päris Loosalu järves. Sättisime end lõunaks laagrisse niisuguse koha peal, kus sai päris järve ääre peal sambla sees ja mändide all istuda ning samas ka vette. Vee all oli üks turbane aste jala toetamiseks ning samm edasi juba sügav. Vesi oli laugasjärvele iseloomulikult tumepruun. Minusugune veepelglik ujus muidugi konnaga. Eine juurde sai pikalt targutatud ja päikest võetud. Pärastlõunal proovisime veel teisi supluskohti ka. Nii supelsilla pealt kui ka päris laukas. Mitte ainult minule oli see esimest korda rabalauka külma-sooja-triibulist vett proovida. Edasi minnes, rabast väljas, oli lodumetsas päris džungli moodi, hämar, lopsakas ning niiske. Kraavis kasvas isegi mürkputke, mis jäi küll hajameelsusest üles pildistamata. Väljamäe jalam oli metsseajälgi täis. Väljamäed olid kurvalt söötis, kesksuvine kõrge hein. Paluküla Hiiemäe jalamil olid orienteerujad juba varem nõgestesse raja sisse tallanud, sellejagu pääsesime mugavamalt. Veel hingeldamaajav ronimine mäest üles ning edasi juba lõke ja õhtused jutud. Kumma kandlekoja kanneldajate viisid tõid juba öömeeleolu.

Ööjutud käisid kilekatusele rabistava vihma saatel küünlavalgel peaaegu koiduni. Hommikukohvist sai märkamatult päikesepaisteline päev, siis pärastlõuna ja targutused ei olekski vist lõppenud, kui pühapäevaõhtu ei oleks peale tulnud. Enne lahkumist veel pilt hiiepuude all.