Mõtetega mägedes

Suvine leitsak muudab päris rammetuks ja äkitselt meenub, et Tarmo on just praegu seal, kus on külm, tõusul Gasherbrum II (8035m, Karakorum)mäele. JK Alpinismiklubi lehelt loen, et "öö läbi sadas lund" ja "põhiliselt külmetavad jalad". Hoian pöialt, et tipputõus ikka õnnestuks.

Tarmole olen tänu võlgu oma elu ühe meeldejäävama elamuse eest. Viis aastat tagasi juhatas ta teed 5000 m kõrgusele türkiissinise Tilicho liustikujärve äärde Himaalajas.
Vaadata sellel kõrgusel alt üles vertikaalsele 2 kilomeetrisele Grand Barrier ületamatule mäeseinale ja kuulata laviinide mürinat, see on võimas vaade. Karge ja ülev. Niisuguste mastaapide juures on endal üsna putuka tunne.
Pilt muidugi petab. Liustiku servani oli veel pikk tee minna .

Südasuvi

Kõrge hein ja parmud. Orienteerujate Suvejooksul Palukülas olid üsna mõttetud rajad. Nõgesed üle pea ja läbimatu toomingarägastik, millest ainult võrgendkoid jõudu saavad. Päeva päästis õhtune jalutuskäik ümber Loosalu järve.
Kamuflaažis ja seljakottidega noormehed, kes ennast õhtuks laagrisse sättisid, nentisid, et olen ilmselt eksinud ja hilja peale jäänud. Ju ma jätsin oma valge särgi ja fotokaga grupist mahajäänud turisti mulje. Heh. Tegelikult on tõsi see, et ma polegi varem üksinda raba peal hulkumas käinud. Natuke laudteed oli siiski ka.
Tagasi Tallinna poole sõitsin päikeseloojangutunnil. Loojanguvärvid taevas olid otse ees. Nüüd, kui seda kirjutan, ei ole need veel päris kustunud. Või on see juba koit?