24 tunni rogain

See on kummaline, kui kiiresti ununeb valu ja vaev. See oli alles juunis, kui ma koidu aegu kusagil Dirhami ja Nõva vahel maanteel kinnitasin endale tundide kaupa, et ei iial, ei iial enam. Aga nüüd on hilissügis. Ja kuidagi iseenesest kerivad mõtted kaugele. Kunagi aastaid tagasi sai välja mõeldud, et järgmise pika reisi teen Uus-Meremaale. Ja kuidagi täiesti iseenesest näpivad sõrmed veebiotsinguid, ega järgmisel talvel Uus-Meremaal miskit huvitavat võistlust ei ole. Ja mis ma leian, on, aga ... hoopis Austraalias. Aga noh, Austraalia jääb ehk Uus-Meremaale sõites tee peale ;)
Juunikuine Nõva võistlus oli mul alles teine 24 tunni rogain. Enne võistlust tundus, et 2002. aasta Tšehhi pingutuse kordamiseks ei jätku motivatsiooni. Tunne pidas paika vähemalt ettevalmistuse, so mitteettevalmistuse ehk mittetreenimise mõttes. Ometi oli võistkond Bona Fide 11. juunil taas stardis, seekord kolmekesi olles eelnevalt kokku leppinud, et pingutuseks vormi ei ole, seega jalutame meeldivas tempos. Jajah...
Ilm oli vihmane. Äikesevihmahood Tänavjärve rabas möödusid enne õhtut ja öösel Roosta ja Dirhami kandi metsades sadas juba päris lakkamatult. Päike tuli välja alles pühapäeva keskhommikul. Raba oli meeldejääv ja omamoodi, kõikjal oli näha meenutusi Vihterpalu kaheksa aasta tagusest suurest metsa- ja rabatulekahjust. Surnud puude skeletid seisavad igal pool. Metsaalal juba põõsastik kosub, päris rabas on veel põlenud sammal seni õhem ja tihedam, jalale kergem astuda. Tänavjärv on kummaline oma liivapõhjaga keset raba. Korraks tekkis segadustunne, kas peaks ikka käima mööda kallast, poolest säärest soostunud metsaaluse vees või parem astuda paar sammu kõrvale ja sammuda mööda liivast järvepõhja, tõsi küll veidi sügavamas vees, aga see-eest otsem. Harjumusest valisime metsaaluse. Siis oli veel üsna lustakas, ei hullu midagi. Päris valusaks hakkab minema seitsmendast käimise tunnist. Õhtusest sääskede rünnakust ma parem ei räägigi :)
Ma lapsena kartsin väga pimedat. Igasugu koledad ohud tundusid seal peidus olevat. Ega ma nüüd ka üksi tavaelus pimedas metsas ega vanalinnas ei jaluta :) Valgustatud suusarajale sõidan ka talvel autoga ligi. Aga... võistlustest tunduvad just öised eriti elamusterohked. Ma tõesti ei tea, mis see on. Miski müstikavärk vist. ;) Seekord leidsime öisest metsast mõnusa vihmavarju. Kuivadel mullustel heintel oli nii mõnus külitada, et tekkis lausa tahtmine öömajale jääda. Aga ei, edasi öösse.
Hallukatest. Pingutus + magamatus annab mingeid iseäralikke nägemistajuefekte. Matkavõistlusel see lõi välja alles teise öö ehavalguses, Nõva europiitsutusel oli pingutus suurem ja start päeval, nii et pimedaks läks 12-ndal tunnil. Ja selles pimeduses olid ka erilised efektid.
Põlvamaal ma märkasin, et ehavalguses taevas hõõgus iseäralikes värvitoonides. Et on peaaegu pime, aga silme ees on kohati pimestavalt valge. Oranzikad ja roosakad toonid. Aga mitte nii nagu õhtutaeva värvid tavaliselt. Umbes nii, et väsinud silm selle viimase napi valguse salvestab ja võimendab mitmekordseks. Kui vaatevälja servas korra vilksab miski hele taevaäär, siis hetketi lööb valgeks, nagu terve taevas oleks hõõguv, või nagu oleks värvifilter. Miskid pimikuvalgused meenuvad ka võrdluseks (omal ajal sai ise fotosid ilmutatud). Et nagu pime mustvalge maailm, mis punase lambi valguses kumab. Ja see punane värv ei ole mitte üksi taeva vaid ka metsa suunas vaadates. Nõval oli veel kummalisem. Minu kahvatusinise otsmikulambi valguses, siis kui ma vaatasin maha või mööda, mitte konkreetselt eeskäija selga, siis see andis vaatevälja servast pööraselt pimestavaid helke. See oli täiesti arusaamatu. Heikil oli tume keep. Ja valgus otse peale ei paistnud. Valgust oli üldse vaevu-vaevu jalgeesise risu eristamiseks. Ja siis välgub silmipimestavalt. Ma ei oska miskit põhjust oletada või seletada.
Muud unetuse asjad on need, et kõik vaatevälja servas hakkab elama. Miskid varjud vilksavad ja liigutavad, nagu oleks loomi, kogu aeg tundub, et selja taga käib või liigutab või sahistab keegi/miski. See ei ole pimedusehirmuga seotud, vaid nägemis-kuulmistajuga, mis on kuidagi väsimusest moonutatud. Jajaa, sellised need vaimud pimeduses ongi ;)

Kui enam ei jäksa, siis kohe ongi esimene mõte, et aitab. Miskimaani jäksab veel vastastikku motiveerida. Kestvusala on üldiselt võimalik teha ainult siis kui kaaslane ei virise. Aga on parajal määral tähelepanelik, ega kaaslane kokku kukkuma ei hakka. Tugevam julgustab seda, kes hädas, et varsti-varsti (ainult 25km, või 8 tundi veel näiteks) :P Matkavõistlus on vaimule lihtsam. Seal on vaheldust ja alade vahetus on huvitav. 24 tundi järjest rogainil käies või joostes on seevastu nüri valu ja apaatiat palju. Mõnel hetkel aitab ainult see, et oled lihtsalt nii kaugel ja peab niikuinii koju tagasi jõudma. Ei saa ju pikali visata miskis külmas vihmasajus ja otsustada, et siia ma suren. 24 tunni rogainil on raudselt see mõttes, et ei iial enam. Seda, et mispärast ma siia ronisin, jõuab pikkade tundide jooksul lõputult mõtiskleda. Aga see on sedasorti vaev, mis ununeb välkkiirelt. Juba tund peale lõpetamist arutavad kõik tulemustetahvli juures, mis nad valesti tegid, ja kes kuidas läks ja miks me ikka toda punkti ei võtnud ja üleüldse tuleks järgmisel aastal paremini teha :)
Millalgi siis, kui külm ja valu olid vallanud kõik meeled, sain pühapäeva hommikul Nõva lähedal oma esimese madalsoo kogemuse, kus igast sammust vajub paljude meetrite ulatuses taimestik vee alla nagu vaip. Heiki, kes ees käis, vajus läbi, vette, fotoaparaat väljasirutatud käes. See soo ajas tõesti hirmu peale. Kui jäljerida ees ei oleks läinud, ei oleks küll söandanud üle minna. Huvitav, mis see ikkagi niimoodi mõjub võistlustel. Üksi ma nii ei teeks. Seal on vist mingi massipsühhoosi taoline efekt, et kõik teised lähevad, kuidas siis nüüd mina ei julge... Ei saa ju avalikult argust näidata. Tegelikult muidugi soo sellest paremini kandma ei hakka, et 50 inimest juba ees läinud on. Pigem vastupidi. Ja kui tagantjärgi protokolle uurida, siis ega ikka kõik ei läinud ka, paljud valisid muu tee. Õnneks jäime ellu :) Seda sood ise pildile ei saanudki, aga välja nägi just niisugune, nagu sellel pildil.

Rogain on hasartmäng. Võistlus. Unustamatu seiklus. Siis edevus, et suudad midagi, mida paljud ei suuda. Rahuldustunne eneseületamisest. Ja siis kindlasti meeldiv üheperetunne, gruppikuuluvustunne nendega, keda see ala ühendab. Jätkuvad tänud äärmiselt kannatlikele ja vahvatele võistkonnakaaslastele ja tervitus kõigile rogainijatele!


Kaardil on võitjate rajad. Terve pildialbum peaks olema siin.

Via.ee Loosalu matk

Pikkadel pimedatel novembriõhtutel on sobiv korrastada pildialbumit ja meenutada suviseid matku. Via.ee matkaseltskonnaga käisime Loosalu ja Paluküla kandis kuumal juulikuisel ajal.
Alustuseks sõidutasid kaks lahket kohalikku autojuhti meid Paluküla Reevimäe jalamilt Loosalu matkaraja Vana-Kaiu poolsesse otsa. See oli tubli kolmveerand tundi rappumist tolmustel kruusateedel. Värske õhu kätte ja oma jalgadel liikuma saamine oli kergendus.

Mööda teed, läbi metsa ja üle väljamägede jõudsime maasikate juurde (mmmm... meenutab maasikalõhna) ja rästikujuttudest hoolimata said kõik suud magusaks. Edasi tuli juba raba nõlv ja raba koos laudtee, älvede ning laugastega. Kes varem ei teadnud (mina), said teada, missugune on huulhein. Usse ei näinudki ühtegi. Kuuma ja kuiva suve tõttu oli raba nii kuiv, et poolest säärest vees sumbata ei õnnestunud. Sussid jäid kuivaks ja sai ka suisa paljajalu käia. Kuivlohu juures saime piltliku õppetunni, kuidas lohk võib olla ühtlasi muhk. Endisest järvesaarest on saanud raba lohk. Kunagisest madalast veepinnast on nüüdseks saanud turbasammalde “kuhi”.

Väike-Loosalu järv oli nagu suur laugas, kusjuures madala turbase põhjaga ning mitte eriti ujumiskõlbulik. Kuuma suve tõttu olid ka älved kangesti kuivad, nii et älvepüherdusest ei tulnud suuremat välja. See-eest sai ujuda päris Loosalu järves. Sättisime end lõunaks laagrisse niisuguse koha peal, kus sai päris järve ääre peal sambla sees ja mändide all istuda ning samas ka vette. Vee all oli üks turbane aste jala toetamiseks ning samm edasi juba sügav. Vesi oli laugasjärvele iseloomulikult tumepruun. Minusugune veepelglik ujus muidugi konnaga. Eine juurde sai pikalt targutatud ja päikest võetud. Pärastlõunal proovisime veel teisi supluskohti ka. Nii supelsilla pealt kui ka päris laukas. Mitte ainult minule oli see esimest korda rabalauka külma-sooja-triibulist vett proovida. Edasi minnes, rabast väljas, oli lodumetsas päris džungli moodi, hämar, lopsakas ning niiske. Kraavis kasvas isegi mürkputke, mis jäi küll hajameelsusest üles pildistamata. Väljamäe jalam oli metsseajälgi täis. Väljamäed olid kurvalt söötis, kesksuvine kõrge hein. Paluküla Hiiemäe jalamil olid orienteerujad juba varem nõgestesse raja sisse tallanud, sellejagu pääsesime mugavamalt. Veel hingeldamaajav ronimine mäest üles ning edasi juba lõke ja õhtused jutud. Kumma kandlekoja kanneldajate viisid tõid juba öömeeleolu.

Ööjutud käisid kilekatusele rabistava vihma saatel küünlavalgel peaaegu koiduni. Hommikukohvist sai märkamatult päikesepaisteline päev, siis pärastlõuna ja targutused ei olekski vist lõppenud, kui pühapäevaõhtu ei oleks peale tulnud. Enne lahkumist veel pilt hiiepuude all.