Via

SAJA AASTA TAGUNE TALITEE
Andres Ehin

See tee
pole südasuvine
päikesest sädelev veetee

ega pragiseva kamina ääres
joodud meetee.

See tee
on kuusemetsa vaheline
südaöine reetee.

Isahunt näitab hambaid
ja hirmul hobu hirskab talle:
"Ära tee!"

On terve põlevsilmne hundikari
ümber selle ree.

World Atlas

Juhtusin laupäevaõhtut veetma seltskonda, kus enamik olid võõrad. Alguses. Aga umbes siis, kui öösel, näiteks millalgi kella kahe ajal, kohe täitsa mitu inimest joonistas sõrmega Suure Maailma Atlase kaardilehtedele oma käidud ja veel käimata teid, siis tundusid kõik kuidagi hästiväga tuttavad. Lõuna-Ameerika, Aafrika ja ... Austraalia muidugi! Sain minagi oma mürgiämblikud ja maod jälle südame pealt ära öeldud.

Nii et nüüd pole muud, kui töö- ja trenniplaane koostama. Millega seoses ongi aeg haarata õlekõrre järele! Helistamine sõbrale: kuidas oleks ühe väikese tagasihoidliku Winter Xdreamiga? Nagu soojenduseks või nii.

Jõulud metsas

Esimesel Jõulupühal on õige aeg otsida kapist riided, sättida end pidulikult valmis...
ja alustada suusahooaega Mõedakul, kus on kindlalt Põhja-Eesti parimad suusarajad. Ilm.ee suusailma infost oli teada, et peaks olema 10 cm lund ja rajad masinaga siledaks pressitud. Nii ei olnud Tallinnast välja sõitmisel mingeid kõhklusi. Ja pettuda ei tulnud.
Mets oli lumine nagu postkaardil. Et päev on lühike, siis lähenevas hämaruses küll miskit profifoto kvaliteeti kätte ei saanud. Aga midagi mälestuseks siiski.
Põsed said roosaks ja naha märjaks, südamekloppimine muidugi meenutas, et poolteist aastat trenni on vahele jäänud. Treenimata linnainimese jaoks on Mõedaku rada ränk - ainult tõusud. Laskumised lähevad hooga nii kiiresti, et ei jõua neid õieti märgatagi. Nagu tavaliselt, ei pidanud rajal üksindust tundma, suusahooaega alustamas oli mitmeid sõpru-tuttavaid, paaril korral läks lausa pikemaks jutustamiseks. Tervitused siinkohal suusaorienteerujatele!
Kaks päeva Lääne-Virumaal olid täis ehtsat jõulutunnet: vaheldumisi seapraadi, verivorste, kooki, lumist metsa, kaminatuld ja sauna. Suur pere koos ja siginat-saginat ümber. Kõik täpselt nii nagu ikka.

24 tunni rogain

See on kummaline, kui kiiresti ununeb valu ja vaev. See oli alles juunis, kui ma koidu aegu kusagil Dirhami ja Nõva vahel maanteel kinnitasin endale tundide kaupa, et ei iial, ei iial enam. Aga nüüd on hilissügis. Ja kuidagi iseenesest kerivad mõtted kaugele. Kunagi aastaid tagasi sai välja mõeldud, et järgmise pika reisi teen Uus-Meremaale. Ja kuidagi täiesti iseenesest näpivad sõrmed veebiotsinguid, ega järgmisel talvel Uus-Meremaal miskit huvitavat võistlust ei ole. Ja mis ma leian, on, aga ... hoopis Austraalias. Aga noh, Austraalia jääb ehk Uus-Meremaale sõites tee peale ;)
Juunikuine Nõva võistlus oli mul alles teine 24 tunni rogain. Enne võistlust tundus, et 2002. aasta Tšehhi pingutuse kordamiseks ei jätku motivatsiooni. Tunne pidas paika vähemalt ettevalmistuse, so mitteettevalmistuse ehk mittetreenimise mõttes. Ometi oli võistkond Bona Fide 11. juunil taas stardis, seekord kolmekesi olles eelnevalt kokku leppinud, et pingutuseks vormi ei ole, seega jalutame meeldivas tempos. Jajah...
Ilm oli vihmane. Äikesevihmahood Tänavjärve rabas möödusid enne õhtut ja öösel Roosta ja Dirhami kandi metsades sadas juba päris lakkamatult. Päike tuli välja alles pühapäeva keskhommikul. Raba oli meeldejääv ja omamoodi, kõikjal oli näha meenutusi Vihterpalu kaheksa aasta tagusest suurest metsa- ja rabatulekahjust. Surnud puude skeletid seisavad igal pool. Metsaalal juba põõsastik kosub, päris rabas on veel põlenud sammal seni õhem ja tihedam, jalale kergem astuda. Tänavjärv on kummaline oma liivapõhjaga keset raba. Korraks tekkis segadustunne, kas peaks ikka käima mööda kallast, poolest säärest soostunud metsaaluse vees või parem astuda paar sammu kõrvale ja sammuda mööda liivast järvepõhja, tõsi küll veidi sügavamas vees, aga see-eest otsem. Harjumusest valisime metsaaluse. Siis oli veel üsna lustakas, ei hullu midagi. Päris valusaks hakkab minema seitsmendast käimise tunnist. Õhtusest sääskede rünnakust ma parem ei räägigi :)
Ma lapsena kartsin väga pimedat. Igasugu koledad ohud tundusid seal peidus olevat. Ega ma nüüd ka üksi tavaelus pimedas metsas ega vanalinnas ei jaluta :) Valgustatud suusarajale sõidan ka talvel autoga ligi. Aga... võistlustest tunduvad just öised eriti elamusterohked. Ma tõesti ei tea, mis see on. Miski müstikavärk vist. ;) Seekord leidsime öisest metsast mõnusa vihmavarju. Kuivadel mullustel heintel oli nii mõnus külitada, et tekkis lausa tahtmine öömajale jääda. Aga ei, edasi öösse.
Hallukatest. Pingutus + magamatus annab mingeid iseäralikke nägemistajuefekte. Matkavõistlusel see lõi välja alles teise öö ehavalguses, Nõva europiitsutusel oli pingutus suurem ja start päeval, nii et pimedaks läks 12-ndal tunnil. Ja selles pimeduses olid ka erilised efektid.
Põlvamaal ma märkasin, et ehavalguses taevas hõõgus iseäralikes värvitoonides. Et on peaaegu pime, aga silme ees on kohati pimestavalt valge. Oranzikad ja roosakad toonid. Aga mitte nii nagu õhtutaeva värvid tavaliselt. Umbes nii, et väsinud silm selle viimase napi valguse salvestab ja võimendab mitmekordseks. Kui vaatevälja servas korra vilksab miski hele taevaäär, siis hetketi lööb valgeks, nagu terve taevas oleks hõõguv, või nagu oleks värvifilter. Miskid pimikuvalgused meenuvad ka võrdluseks (omal ajal sai ise fotosid ilmutatud). Et nagu pime mustvalge maailm, mis punase lambi valguses kumab. Ja see punane värv ei ole mitte üksi taeva vaid ka metsa suunas vaadates. Nõval oli veel kummalisem. Minu kahvatusinise otsmikulambi valguses, siis kui ma vaatasin maha või mööda, mitte konkreetselt eeskäija selga, siis see andis vaatevälja servast pööraselt pimestavaid helke. See oli täiesti arusaamatu. Heikil oli tume keep. Ja valgus otse peale ei paistnud. Valgust oli üldse vaevu-vaevu jalgeesise risu eristamiseks. Ja siis välgub silmipimestavalt. Ma ei oska miskit põhjust oletada või seletada.
Muud unetuse asjad on need, et kõik vaatevälja servas hakkab elama. Miskid varjud vilksavad ja liigutavad, nagu oleks loomi, kogu aeg tundub, et selja taga käib või liigutab või sahistab keegi/miski. See ei ole pimedusehirmuga seotud, vaid nägemis-kuulmistajuga, mis on kuidagi väsimusest moonutatud. Jajaa, sellised need vaimud pimeduses ongi ;)

Kui enam ei jäksa, siis kohe ongi esimene mõte, et aitab. Miskimaani jäksab veel vastastikku motiveerida. Kestvusala on üldiselt võimalik teha ainult siis kui kaaslane ei virise. Aga on parajal määral tähelepanelik, ega kaaslane kokku kukkuma ei hakka. Tugevam julgustab seda, kes hädas, et varsti-varsti (ainult 25km, või 8 tundi veel näiteks) :P Matkavõistlus on vaimule lihtsam. Seal on vaheldust ja alade vahetus on huvitav. 24 tundi järjest rogainil käies või joostes on seevastu nüri valu ja apaatiat palju. Mõnel hetkel aitab ainult see, et oled lihtsalt nii kaugel ja peab niikuinii koju tagasi jõudma. Ei saa ju pikali visata miskis külmas vihmasajus ja otsustada, et siia ma suren. 24 tunni rogainil on raudselt see mõttes, et ei iial enam. Seda, et mispärast ma siia ronisin, jõuab pikkade tundide jooksul lõputult mõtiskleda. Aga see on sedasorti vaev, mis ununeb välkkiirelt. Juba tund peale lõpetamist arutavad kõik tulemustetahvli juures, mis nad valesti tegid, ja kes kuidas läks ja miks me ikka toda punkti ei võtnud ja üleüldse tuleks järgmisel aastal paremini teha :)
Millalgi siis, kui külm ja valu olid vallanud kõik meeled, sain pühapäeva hommikul Nõva lähedal oma esimese madalsoo kogemuse, kus igast sammust vajub paljude meetrite ulatuses taimestik vee alla nagu vaip. Heiki, kes ees käis, vajus läbi, vette, fotoaparaat väljasirutatud käes. See soo ajas tõesti hirmu peale. Kui jäljerida ees ei oleks läinud, ei oleks küll söandanud üle minna. Huvitav, mis see ikkagi niimoodi mõjub võistlustel. Üksi ma nii ei teeks. Seal on vist mingi massipsühhoosi taoline efekt, et kõik teised lähevad, kuidas siis nüüd mina ei julge... Ei saa ju avalikult argust näidata. Tegelikult muidugi soo sellest paremini kandma ei hakka, et 50 inimest juba ees läinud on. Pigem vastupidi. Ja kui tagantjärgi protokolle uurida, siis ega ikka kõik ei läinud ka, paljud valisid muu tee. Õnneks jäime ellu :) Seda sood ise pildile ei saanudki, aga välja nägi just niisugune, nagu sellel pildil.

Rogain on hasartmäng. Võistlus. Unustamatu seiklus. Siis edevus, et suudad midagi, mida paljud ei suuda. Rahuldustunne eneseületamisest. Ja siis kindlasti meeldiv üheperetunne, gruppikuuluvustunne nendega, keda see ala ühendab. Jätkuvad tänud äärmiselt kannatlikele ja vahvatele võistkonnakaaslastele ja tervitus kõigile rogainijatele!


Kaardil on võitjate rajad. Terve pildialbum peaks olema siin.